Äripäev arvamuskülg 29.05.2015: Eelista pereettevõtet
Eesti majanduse jätkusuutlikkuse huvides on oluline, et Eestis püsiks pereettevõtlus ja seda suudetakse põlvest põlve edasi anda võimalikult kaua, kirjutab Ideal OÜ omanik ja Eesti Pereettevõtjate Liidu president Urmas Isok.
Kodumaisel kapitalil põhinevad ettevõtted on riigile üldjuhul lojaalsemad kui rahvusvahelised ettevõtted, kes n-ö ujuvad kiiremini sinna, kus tingimused paremad. Samas pean väga lugu Eestisse investeerinud rahvusvahelistest ettevõtetest ja olen ka ise aidanud tutvustada Eestisse investeerimise võimalusi.
Praegused kogenumad ettevõtjad on alustanud ligi 25 aastat tagasi ja paljudel seisab oma ettevõttes nüüd ees põlvkonnavahetus. Paraku pole seda üldjuhul ette valmistatud. Kui kingsepale jäävad liistud, siis sama ütlus kehtib hästi ka Eesti ettevõtjate kohta. Ettevõtjat (peremeest) tuleb hakata kasvatama varajasest noorusest ja kaasata pereäri ettevõtmistesse siis, kui ta on umbes 15aastane.
Pereettevõtete juhtimisel on samuti palju karisid. Ei tasu arvata, et pereliikmetele on nn soojad kohad garanteeritud. Perekonnaliikmed peavad perefirmades töötades oluliselt rohkem panustama kui tavatöötajad. Kui see on vastupidi, siis võib poe varsti kinni panna. Eks see ole ka põhjus, miks pereettevõtted elavad majanduskriise paremini üle – pereliikmete pühendumus on suurem. Nad on valmis pikema eesmärgi nimel kasvõi osaliselt tasustatud tööd tegema selleks, et kriis üle elada.
Mugavustsoon
Edukas pereettevõte on kolm põlvkonnavahetust üle elanud. Araabiamaades on ütlemine: vanaisa sõitis kaamliga, isa sõitis limusiiniga, poeg lennukiga ja pojapoeg kaamliga. Selles ütlemises on sügav tõde põlvkondade vahetuse kohta, mis väljendub eelkõige selles, et järgnevatel põlvkondadel on oht jääda mugavustsooni puhkama. Sama on juhtunud riikidega ja kogu elu liigub paraku mööda sinusoidi.
Ettevõtjate seas, kes kvalifitseeruksid igati pereettevõtjaks, esineb ka täiesti teistsugust mõtlemist. Nad ei ole alati seadnud eesmärgiks oma ettevõtmistesse järeltulijate kaasamist ega neile üleandmist. Ettevõtmisi juhitakse, kuni tervis lubab ja motivatsiooni jätkub, misjärel üritatakse väljuda ettevõtmistest müügi teel ja sellest tekkiva ressursi kaudu toetada oma järeltulijaid ja tagada oma heaolu pensionipõlves. See on igav ja ohtlik variant, sest äkiline eemalejäämine suurest vastutusest ja koormusest ei pruugi kõrge pingega harjunud juhtidele hästi mõjuda.
Samuti hakkab stressi tekitama n-ö nurgas seisev rahakott, mis perioodiliselt näitab vähenemise trendi. Selle stressi ravimiseks otsustavad oma äridest väljunud ettevõtjad sageli uute investeeringute kasuks ja kuna endisel alal on konkureerimine sageli välistatud, siis sisenetakse valdkondadesse, millest üldjuhul puuduvad teadmised. See lõpeb sageli investeeringu kaotusega ja oravaratta taaskäivitusega. Alternatiiv sellistele olukordadele oleks pereettevõte, millesse on järeltulijad kaasatud. Oma töö ära teinud vanemal põlvkonnal on võimalus pehmelt väljuda ning oma kogemusi konsultantidena uutele põlvedele edasi anda.
Asendamatud omanikud ja juhid
Kõik ettevõtted on olnud väikeettevõtted ja alustanud piltlikult öeldes kuskilt garaažist. Nii on olnud see ka Eestis pärast taasiseseisvumist ja väljendub kujukalt selles, et firmade omanikud on kasvanud koos firmaga. Lisaks omanikustaatusele on nad oma firma tegevjuhid ja parimad spetsialistid, kes kunagi ei eksi ega luba ka oma alluvatel eksida. Nende egod on ülikõrged, nad tunnevad end asendamatutena ja seetõttu on nende järeltulijatel ja palgatöötajatel end üliraske kehtestada. Sageli nad isegi ei soovi seda ja lähevad kergema vastupanu teed, st pole mõtet liigset vastutust võtta ega pingutada, sest omanikust tegevjuht katab niikuinii kõik vead ära.
Sellised ettevõtted lähevad koos omanikuga hauda, kui neid just enne maha ei müüda. Sageli on omanik lõpuni selle firma ori, olgugi et võiks asi vastupidi olla juhul, kui suudetaks vähemalt tegevjuht palgata ja teda usaldada. Järeltulevatele põlvedele üleandmine sellistelt omanikelt on keeruline, sest ülikõrge ego tõttu ei suuda ega taha lapsed tõusta. Pigem on oht, et nn vana keerab laste arendamisel vindi juba noorukieas üle ja siis võib tulemus olla vältimatult vastupidine.
Väga oluline on tabada aeg, millal pereettevõtet plaanitakse anda järgmisele põlvkonnale üle. Paraku liiguvad ka äriühingud mööda sinusoidi ja kui üleandmine satub negatiivse trendi peale, siis ei pruugi vastuvõtja olla huvitatud raskest tööst. Seetõttu oleks hea, kui üleandmine toimuks äriühingu kasvufaasis.
Urmas Isok
Loe uudist Äripäeva veebiväljaandest SIIT